Nimetön

Üks küünal seal põles
Juba mitu päeva
Aknalaual nägi hommikut
Nägi ta päikse hiilgavaid kiire
Tundis ähvardavat keskpäevaist kõrvetust

Ja jällekord olid mõõdas tunnid
Ühesuguselt ja aeglaselt nagu eile
Ja jällekord seisis ta sirgelt 
Ainult teda jälgides

Pärastlõunal kui pehme soojus
Metsa taga jahtuv kallistus
Kui mitu päeva veel jätkub igatsus
Üksinda kustuda ei õnnestu

Kuni tulid sina